Pealkirja valisin hoolega. Muutsin seda päris mitu korda.
Minu tänane mõte keerleb sõpruse, sõprade, erinevates eluetappides sõpruse olemuse, vajalikkuse, tähenduse ümber.
Minu pere on minu sõbrad. Olen oma elus täna etapis, kus minu peamine energia – emotsionaalne, vaimne, füüsiline, materiaalne – on valdavalt keskendunud minu perekonnale. Jah, loomulikult ka tööle ja eneseteostusele, kuid seda osa elust ei seosta ma sõprusega. See omakorda tähendab, et minu vajadus ja ka võimekus sõbrasuhteid arendada, on piiratud. Kas nii saab? – Jah, mina saan. Kuid ma ei välista, et elus on ees ootamas järgmine etapp, mis need seoses ümber kujundab.
Töökaaslane ei pea olema sõber. Oli pikk periood, kus minu töökoht oli koht, kus ma igapäevaselt sõna otseses mõttes olin koos oma sõpradega, sealhulgas oma abikaasaga.. Sel ajal ei kujutanud ette, et võiks olla teisiti. Ma ei uskunud, et on võimalik ühiselt luua ja koostööd teha inimestega, kellega ma väljaspool tööd ei suhtle ning sünnipäevi koos ei tähista. Elu on näidanud, et saab! Ja on üsna efektiivne ning oluliselt vähem emotsionaalne.
Sõbrad ja sotsiaalmeedia. Sellest võiks kirjutada eraldi loo. Aga lühidalt: mul ei ole Facebooki kontol palju kontakte. Ja ikkagi juhtub vähemalt kord kuus, et näen kedagi oma „Facebooki sõpradest“ tänaval, naeratan ja vastuseks on tühi pilk, mis räägib sellest, et see inimene ei tunne mind päriselus ära. Loodan, et põhjus on selles ja mitte soovimatuses mind tegelikult märgata. Positiivselt poolelt – sotsiaalmeedia annab võimaluse olla kursis nende mulle senini oluliste inimestega näiteks ülikooli ajast, kellega me igapäevaselt enam ei suhtle. Teadmine, kuidas neil läheb, on oluline. Samas – miks ma neile ei helista? miks me ei kohtu? Kas see on tegelikult märk sellest, et see ühisosa on hääbunud?
Sõbrad, kes tulevad ja lähevad ja tulevad uuesti. On suhteid, mis kaovad. Vahel on selle põhjuseks ilmne arusaamatus või huvide vastuolu, teisel juhul ei saagi kuhugi näppu panna, et öelda, miks me enam tihedalt ei lävi. Ning siis eristub sellest inimeste ringist mõni, kes ilmub justkui uuesti välja. Tekivad kokkupuutepunktid, jagatud teemad ning olen seda elus korduvalt kogenud, et ühtäkki taipad, et meil on ikkagi tore suhelda ja see suhe taastub. Tark on anda siin endale ja teisele poolele aega ning liikuda väikeste sammudega. See toob selgust, kas tegemist ühekordse vajadusega mõnel teemal suhelda või tõepoolest sobivuse ja tõmbega, mida ignoreerida on rumal.
Abikaasa sõbrad. Täiesti eraldi sihtgrupp. Abieluga (kooseluga loomulikult ka) tuleb kaasa abikaasa elu. Elu koos sõprade, sugulaste ja tuttavatega, kellest ühtäkki saab sinu elu osa. See võib tunduda uus, huvitav ja rikastav. Mõne aja möödudes tuleb siingi teha valikuid ja otsuseid. Julgus öelda, et on seltskondi ja sündmuseid, milles ma kaasa ei löö, on minu arvates väga vajalik oskus. Leebe enesekehtestamine. Samal hetkel on oluline teadvustada, et teine pool võib ja vastabki samaga. Minu õppetund: armastusest lähtuv egoism on tervislik.
On alanud jõuluaeg. Teeme plaane, kellega koos vabu hetki, pidulikke õhtusööke veeta. Sel esimesel detsembrikuisel pühapäeval, hilist hommikukohvi juues, võta ette oma „sõbrad“. Tee väike inventuur mõtetes, soovides ja unistustes.
Võib olla on just nüüd see hetk, et otsida üle vana sõbra telefoninumber ja talle teha 1 päris kõne?
Võib olla on paslik loobuda traditsioonilisest suurest sõpruskonna peost, millel oled vastu tahtmist ja elukaaslase meeleheaks viimasel kolmel aastal käinud?
Võib olla on sobiv kustutada sotsiaalmeediast 1/3 loodud kontaktidest?
Mõnusat mõtlemist, armsat adventi!
Annika