Ma olen talveinimene. Samuti on seda minu abikaasa ja meie kahe eestvedamisel ja eeskujul näib, et ka lapsed. See suundumus on meid kümmekond aastat toonud talvel nädalaks-paariks lumistesse kohtadesse. Oleme katsetanud erinevaid sihtpuntke ning viimasel viiel aastal jäänud kindlaks Austriale.
Miks ma tõepoolest Austriat armastan, on teise loo teema. Aga siin on paslik mainida Tiroolide imelisi vaateid, suurepäraseid murdmaa radu ja suusamägesid, taskukohaseid hindu (kusjuures 3 aastat tagasi tundus veel näiteks väljas söömine Eestiga võrreldes kallis, enam mitte), sõbralikke inimesi.
Niisiis – sel talvel oleme lõpetamas oma seekordset teist nädalat ning järjestikkust kolmandat talve Obertilliachis, mis on laskespordisõpradele tuntud keskus Tiroolides.
Kaugtöö: Abikaasa ja ma korraldasime oma tööd sel moel, et saame neid teha kaugtöö vormis. Õnneks ja samas kindlasti ka õnnetuseks piisab täna ka “silmast silma kohtumisteks” arvutist, korralikust netiühendusest ja mugavast kohtumiste tarkvarast. Kõik see on olemas ning nii kujuneski mul rütm töötada hommikul, siis võtta kõige päikselisemas päeva osas aeg, et suusatada ning siis jätkata tööd õhtul. Kõik sujus, kuni ühel päeval kadus pärast öist tugevat lumesadu netiühendus.
Minu maailm jooksis kokku! Planeeritud kohtumisi pidin ära jätma, infokanalitele ei pääsenud ligi. Oma hambaid näitas ka 100%line Google Drive kasutamine ehk kui tööfailid on netis, siis mul neid lihtsalt ei olnud. Ma ei olnud sel päeval meeldiv inimene. Ja see on tõsine peeglisse vaatamise koht – internetil on minu üle väga suur võim! Nii minu võimekusele panustada lubatud projektidesse kuin ka minu emotsioonidele ja meeleseisundile.
Kaugtöö plussid: Vabadus viibida mistahes maailmanurgas ning panustada kokkulepitud meeskondadesse ja projektidesse.
Kaugtöö miinused: Sõltuvus netiühendusest ning pikas perspektiivis (mida 2 nädalaga ei tekkinud) puudus füüsilisest tajust, mida pakub samas ruumis viibimine, et teisi inimesi paremini mõista ja koostööd seeläbi teha.
Koduõpe: Meie lastel on vedanud õpetajatega, kes olid valmis meiega koostööks ning lubasid meie III ja VI klassi õpilased selleks perioodiks koduõppele. Meiega oli esimesel nädalal kaasas ka gümnaasiumi esimese klassis õppiv abikaasa tütar ning tema suundus pärast nädalat koju tagasi, sest kooliga kaasnevad ülesanded pikemat viibimist ei võimaldanud.
Olen rõõmus, et lapsed harjusid neile loodud rütmiga paari päevaga ning olid õhtuti oma “kooliks” igati valmis. III klassi poiss rõõmustas eriti aina kasvava vastutundega ning kuigi ei soovi, et laps muretseks, siis nautisin sedagi, kui kuulsin Hendrikult, et “Ma tulen parem tuppa, ma muretsen juba inglise keele pärast.”
Koduõpe plussid: Olgem ausad, koolis ettenähtud programmi läbimine ei ole asi iseenesest. Õppimine on silmaringi avardamine, reaalses elus toimetulek, oma eesmärkide seadmine ja võetud kohustuste ja lubaduste täitmine, keelte praktiseerimine, kontaktide loomine võõras kohas võõraste inimestega, lahenduste leidmine, kohanemine. Seda kõike taoline elukorraldus võimaldab ja võimaldab hästi. Minu jaoks on meie 2-nädalaste 24/7 koosolemiste suurim väärtus ehk hoopis see, et me olemegi reaalselt kogu perega ninapidi koos. Kodune argipäev paraku algab kooli ja tööle hargnemisega, seejärel õhtuti tegelevad pereliikmed oma hobidega ning siis näpistame mõned tunnid, et koos kodus olla ja ideaalise isegi näiteks lauamänge mängida. Seda on minu jaoks vähe! Kuni meie elu Eestis ei ole teistsugune, võtan perega ühistest reisidest koos kaugtöö ja koduõppe täie iluga, maksimumi!
Koduõppe miinused: VI klassis on oluliselt rohkem aineid kui algklassides ning õppida, olgem ausad, on väga palju. Julgen selle siin välja öelda – näiteks 1 koolinädala ajaloo materjal katab 4 erinevat teemat, mille noor inimene peab selgeks saama lugedes suurel hulgal õpikulehekülgi ja täites sinna juurde arvukalt töövihiku ülesandeid. Kuna kõik ained on mahukad, tekib lisaks sellele, et noor peab olema tugev planeerimises, ka väljakutse see kõik iseseisvalt lõpule viia. Koolis kindlasti koos teistega ning õpetaja juhendamisel õnnestub see paremini. Minu leid on see, et loogilisem ja seeläbi ka lihtsam on tegeleda paar päeva ühe ainega korraga. See tähendab, eesmärgistada eesti keelega seotud ootused ning pühenduda neile siis 2-3 päeva või nii kaua, kui vajalik. See osutus meie laste puhul hästi toimivaks lahenduseks!
Kohanemine: Intelligentse inimese üks olulisemaid omadusi pidavat olema võime kohaneda. Selline elamine teises riigis ja rütmis koos täiskasvanute kaugtöö ja noorte koduõppega, annab kohanemisvõime testimiseks ja ka esitlemiseks suurepärase võimaluse.
Mina liitusin perega tegelikult 5 päeva hiljem ning kohe tunnetasin ka, et pidin neile justkui järele võtma, et end siia elukorraldusesse sisse harjutada. Võttis paar päeva aega, et kõik paika loksuks, sh emotsionaalselt. Minu väljakutse on olla hirmus tubli 🙂 Ning ma ei olnud väga tubli selles, et lasta asjadel pisut minna, kuni me kõik oma rütmi kätte saame. Jõudsin muremõtteid genereerida ilmselgelt rohkem kui asi seda väärt.
Niisiis: Kaugtöö Koduõpe Kohanemine
Igaljuhul soovitan! Kogu kombot. Ning olen väga nõus oma 10-aastase pojaga, kes ütles, et kasulik oleks sel moel elada pool aastat. Miks? – pool aastat on periood, mis võimaldab luua pikema perspektiivi. See pädeb nii kooli kui ka tööga seotud eesmärkide puhul.
Näiteks, teades, mis on selles samas VI klassi ajaloos poole aasta eesmärgid, saab kujundada nende täitmiseks oma teekonna ning anda võimalus kuuendikul endal seda luua. Või näiteks, teades, et töö-alaselt on sel perioodil 3 suurt projekti, on kindel valik luua igale projektile oma detailne plaan ning seejärel need isiklikuks plaaniks koondada ning seda vajalike kohtumiste ja iseseisva tööga raamistada.
Perega koos oldud aeg, teate isegi, on aga kuldaväärt! Kuniks meiega on noored inimesed, kes ei eelista igal võimalikul juhul eakaaslaseid või kui eelistavadki, siis on rõõmuga valmis ka oma ema-isaga seiklema. Kuniks elu!
