Fotosessioonist Naturaalne naine inspireeritud lood. Esimene lugu. Päev, mis ootamatult muutis...kõik.

20 aastat tagasi (kusjuures ma päriselt kipun unustama, millal see täpselt oli) viis tavapärane külmetus mind üle pika aja arsti juurde, sealt edasi igaks juhuks mõnede analüüsideni ja sealt edasi üsna kummalist rada pidi hea sõbra radioloogini. Mäletan selgelt, et oli naistepäev, sest olime kontoris rivistunud ja meie meeskolleegid kinkisid meile lilli. Mul helises telefon, helistajaks sõber radioloog, kes ütles, et ma pean tulema kohe tema juurde haiglasse. Ma vastasin tavapäraselt, et ei tea, millal saan tulla. Tema ülitõsine vastus: “Sa võtad selle aja ja tuled.” jääb mulle alatiseks meelde. Järgmine mällu sööbinud pilt on see, kuidas ta, valides hoolikalt sõnu ja ilmselgelt mitte suutes mulle otsa vaadata, ütles, et ma pean minema Hiiule onkoloogiasse. Onkoloogia! – see sõna seostus kiirelt vaid ühe lihtsama eestikeelse sõnaga ja selle ka välja ütlesin. Ja nii oli.

Kerin siinkohal ajaratast kiirelt edasi sinna, kus sain teada, et Hodgkini tõve prognoos on hea – s.t. 80% tervenemist ning kus olin täiesti kindel, et mina kuulun just nende 80% ja mitte mingil juhul 20% hulka, kelle vastu saatus vähem armuline on.

Kerin sealt kiirelt üle, kus terve aastaringi sõitsin Tartu ja Tallinna vahet keemiaravi saama, kus aasta pärast kevadel see sama hea sõber radioloog viis läbi uuringu, mille tulemus oli see, et haigus oli kehast kadunud. Sinna vahele mahub terve hulk väga erinevaid parukaid ning meeletut väsimust, mis vaheldus enneolematu energiaga ja sooviga elada. Kusjuures alati käisin tööl, kui parajasti ravil ei olnud, ning seltsielu jätkus ka, aga seda minu armsate sõprade empaatilisel toel, kes vaikides ei teinud iial numbrit, kui ma viimasel hetkel ühisest sündmusest loobusin ning häälekalt väljendasid oma rõõmu alati, kui ma liitusin.

Mis on selles loos sellist, mis väärib naturaalse loona jagamist eelkõige? 

– Elu on habras. Iga päev on kingitus. Kui see päev on elatud vaimselt ja füüsiliselt tervelt, oled õnnelik inimene. Paljudel seda võimalust ei ole või ei ole enam.
– Kui sul on raske, kohe nii raske, et enam raskem olla ei saa, siis sa tead, kes on päriselt sinu inimesed. Minu ümber oli mu pere ja mu parimad sõbrad, alati. Aga samas oli ka neid, kes ei osanud minuga suhelda, kes kadusid või kelle arglikud ja sageli seetõttu valed kommentaarid tegid haiget või olid kohatud.
– Karm diagnoos ei võrdu tänapäeval surmaotsusega. Meditsiin on kaugele arenenud. Eesti arstid tahavad aidata ja teevad oma tööd hästi. Jah, ka mina pöördusin alternatiivmeditsiini poole, kuid usk ja tervenemine oli ja jäävad minu jaoks seotuks minu raviarstidega Eesti haiglates.
– Ära arva, et paremad päevad on ees ja et kunagi tulevikus – kui sul on rohkem raha, rohkem aega, lapsed suured, tööd vähem – hakkad täiega elu nautima. Elamine nüüd ja praegu on parim, mis meil on. Nagu coachingu sessioonil kogesin hiljuti, võttis minu küsimus “Miks sa pead seda tegema üldse?” kliendil kananaha ihule ja pisarad silma. Nii lihtne ongi ju tegelikult. Kui see elu, mida täna elad – su töö, su suhe, su tervis, mõni sõber – ei tee sind õnnelikuks, siis “Miks sa pead seda sel moel üldse tegema?” Vasta ausalt. Mis sest, et ajab nutma ja tekib ahastus ja hirm. Ka siis vasta ausalt ja usu mind, sellele järgneb kergendus. Ja äratundmine.

Mina sain 20 aastat tagasi täiesti ootamatult teada, et mind ootab ees vähiravi. Mul vedas, ma saan seda teile täna kirjutada. Mul vedas, ma sain uue võimaluse elada elu, mis mulle meeldib ja mitte oodata, et see kunagi minu juurde ise jõuab. Ma valetaksin, kui ütleksin, et elu on veerenud nagu hernes sellest ajast. Kaugel sellest. Aga ma olen endale selle veereva herne olemasolu ja igatsust ikka ja jälle teadvustanud.