Neljas lugu sarjast “Naturaalne naine” sellest, kuidas keegi ei ole liiga väike, et luua muutust.
Olen harjunud jälgima, kuidas inimesed suhtlevad teenindajatega. See räägib nendest väga palju. Ma ei leia, et teenindaja “sinatamine” on õigustatud; lisame siia veel “Kuule, too mulle 1 kohv ka.” ning 1 minut varem sümpaatse ning 10 minutit varem viisaka inimese asemel näen kedagi, kelle lugupidamine kaaslaste vastu on mõõdetav “mina võin, sina ei või”-mõõdupuul. Tunnistan, et ma sellistel puhkudel pigem olen ise teenindaja vastu ekstra viisakas, kuid kaaslastele nende käitumist tagasi peegeldanud ei ole. Oleksin pidanud.
Kord ühistranspordis sõites olin tunnistajaks, kuidas bussjuht (ilmselgelt talle tema töö ja/või saadav palk ei meeldinud) näägutas valimatult väikeste koolijütside ning vanemate inimeste kallal. Kuni ähvardusteni välja. Ma kogusin end, et sekkuda, kuid 1 südikas vanaproua, kes bussijuhi järjekordseks ohvriks sattus, tuli sellest ise väga sharmantselt sõnasõja võitjana välja. Ma kogusin end veel, et enne bussist väljumist see kiusaja paika panna, aga teate mis, see jäi tegemata. Ma ei jõudnud äratundmiseni, kas see on minu asi ja kas ma saan sellega üldse midagi muuta. Kas sellest minu sõnavõtust maailmas midagi muutub või on see mõttetu. Ma lahkusin bussist ja nagu antud kirjatükk näitab, põen seda vaikset pealtvaatamist siiani. Oleksin pidanud.
Kui minu teele satub keegi, kes otsekui tellitult seab mind valikute ette, kuidas tema tegemistele ja ütlemistele reageerin, ei tee ma vahel seda, mida südames õigeks pean. Näiteks räägib ta selja taga kellestki ning ma lasen sel sündida, kuigi mõtlen, et ma ei taha seda kuulda ja ma ei taha olla sellest osa. Õige oleks olnud öelda, et ma ei soovi seda kuulata ning suunata rääkija otse selle poole, kelle kohta on vaid selja taga mõnus infot ja arvamusi jagada? Ilmselt peaksin.
Tihti on tunne, et minu sekkumisest ei muutu ju suures plaanis midagi. Muidu tore sõber, kes teenindajate peal rakendab arusaamatud “macho-stiili” või iseendaga pahuksis olev bussijuht või intrigandist töökaaslane ei muutu, kui mina neile oma arvamust peegeldan. Või siiski?
Sattusin sel nädalavahetusel kuulama ja lugema Rootsi keskkonna aktivisti noorukese Greta Thundbergi intervjuusid, sõnavõtte ja mõtteavaldusi. Tema roll ja panus maailma või selle üle toimuvad vaidlused võivad olla eraldi postituse teema, kuid olgu siin kirja pandud ja korratud 1 Greta mõte: “You are never too small to make a difference!”
Ka mina, ka sina ei ole liiga väikesed (tegelased), et luua muutust. Alustamiseks on parim päev täna. Märka, sekku, tunnusta, takista. Olgu tänu sellele maailm sutsuke parem paik.