“Your greatest contribution to the world may not be something you do, but someone you raise.”
Ma oleksin väga uhke, kui see mõte oleks minu originaallooming, kuid tunnistan, et see sattus mu teele internetiavarustes. Sattus tähendusrikkalt, sest sel nädalal on minu poja sünnipäev ning kohe sellele järgneval päeval emadepäev.
Minu poeg ja ma oleme koos kasvanud pojaks ja emaks. Üks ei oleks seda ilma teiseta ja vastupidi. Kui poeg mu ellu tuli, pelgasin, et ei oska poja ema olla. Olen ise üksiklaps, kes suure osa elust ema ja vanaemaga üles kasvas. Mul puudub isiklik kogemus, milline on isa, kes on lapse kõrval olemas pisikesest peale täiskasvanuks saamiseni – ehk oleksin sellest midagi kõrva taha saanud panna. Mul puudub isiklik kogemus, kuidas mõtlevad ja käituvad vennad ning kuidas vanemad ja vanavanemad neid kasvatavad.
Oli hetki, mil mõtlesin, et küll oleks tore, kui keegi annaks juhendi, juhtnöörid, tegevusplaani, probleemide lahendamiseks tööriistad. Õnneks ei ole selliseid universaalseid abivahendeid olemas ja õnneks ei ole mu teele sattunud inimesi, kes iga hinna eest mulle nõu anda oleksid andnud. Nõu ja abi olen ise küsinud ja avatult vastu võtnud. Näiteks seovad mind emaks olemisel ja kasvamisel aastaid tagasi loodud soojad suhted inimestega, kellega tänases elus räägimegi ehk kord aastas. Aga siis ka kohe “asjast” ehk sellest, kuidas lastel ja minul päriselt läheb. Räägime muredest, räägime ebaõnnestumistest ja hirmudest. Aga räägime ka õnnestumistest, väikestest ja hiigelsuurtest rõõmudest.
Minu poeg on õpetanud mind olema vähem isekas. Ta on õpetanud mulle kannatlikkust, empaatiat, äraootamist.
Ta pöörab mu tähelepanu sellele, et “Kõik ei ole nagu sina. Kõik inimesed on erinevad”
Ta avab mu silmi öeldes: “Sa ei saa teada, mida mina tunnen. Sa ei ole mina.”
Ta toob mind tagasi maa peale küsides: “See, et sa oled tema peale pahane, ei tähenda, et sa ei armasta teda. On ju?”
Ta paneb mind klompi kurgus alla neelama, kui ütleb: “Nii tore on, et meil on emme ja issi. Te olete väga erinevad. Aga see ongi hea, sest ainult nunnutamisega ikka pikalt ei saa. Vaja on sellist karmimat juttu ka. Aga samas, te mõlemad armastate meid.”
Emaks olemine ei ole kohustus või eeldatav roll, mida iga naine kandma peab. Ma ei mõtle nii. Emaks olemine on valik. Üks mitmetest.
Ja minu puhul oli valik emaks saada. See on roll, mida armastan ja kõige olulisemaks pean. Ja kui mul õnnestub toetada nende minu ellu kingitusena saabunud kahe inimese teekonda selles maailmas enesetundmise, eneseteostuse, head valikute ja nauditavate otsuste suunal, siis olen õnnelik inimene.
Head emadepäeva!
Annika