Eile käisime teatris. Teistmoodi teatris. Esiteks oli tegemist dokumentaallavastusega, mis on zanri poolest eriline ning harv nähtus teatrilaval ja teiseks, oli tegemist lugudega, mis meie endi jaoks isiklikud ja olulised.
“Südames sündinud” jutustab lood Eesti kasu-, eestkoste- ja lapsendajaperedest. Teeb seda teadlikult ja tahtlikult minimastlike ning seda enam mõjusate vahenditega, keskendudes tekstile – peamiselt monoloogile, vahel dialoogile kolme suurepärase näitleja – Hele Kõrve, Külli Teetamm ja Tõnn Lamp – esitluses.
Näitlejatele suur kiitus, kuid veel enam saadavad mind juba 24 tundi etendusesse tundlikult pikitud audiosalvestused – kasu- ja lapsendajaperedes elavate erinevas vanuses laste mõtted ja vastused kaadritagusele küsimuste esitajale.
Kuid seda kõike edasi anda näib võimatu. Pigem kutsun teid ise kogema ning selleks ei pea olema kasuvanem ega omama ilmtingimata soovi temaks saada.
Minge vastu võtma inimlikku kogemust, kombake oma empaatia ja tunnete piire, tundke rõõmu armastuse võidust.
Mis jääb minuga jäädavalt sellest etendusest…. ja minu enda elust, millest jupike on selles etenduses:
– unistustel on kombeks täituda, kuid me ei tea ette nende lõplikku kuju, lõhna, värvi ega tunnet
– usk, et lahendused leiduvad, annab jõu, vastupidavuse, jaksu ja siis tulevad ka lahendused ise
– iga laps väärib armastust – iga laps väärib perekonda, teda tingimusteta armastavat ema ja isa
– tsitaat etendusest, mis kõlas umbes nii: “Ärge ehitage enda ellu veel kõrgemaid tarasid, mis teid teiste eest kaitsevad. Ehitage endale pikem laud, mille taha mahub rohkem inimesi.”
– Mitte iga naine ei pea saama emaks. Mitte iga naine ei pea olema ema. MINA PIDIN. MINA SAIN. MINA OLEN.
Aitäh minu kõige armsamale perele!
Photo credit to Samuel Zeller