Sellise algusega lauseid olen konstrueerinud ise ning olen kuulnud ja lugenud enda suunal kõige „heasoovlikumal“ moel saadetavat. Viimane näide on lõppevast nädalast, mil minu e-posti maandus kiri, mis sisaldab sõnumit „Ilma igasuguse irooniata…“, mis on juba iseenesest laetud irooniaga, kui pisut mõelda. Ja lõpupoole pakkumist kokku saada ja vestelda. Mis on sellest saanud, võite soovi korral kaasa mõelda …
Minu enda tõehetk saabus mõned head kuud tagasi, mil ma adusin, et olin teinud sammu suunal, kus kiirelt teadvustasin, et olen muutumas või lausa muutunud erapoolikult hinnanguliseks. Samas, pidin olema enda vastu aus, tõdedes, et ei suutnud seda protsessi siiski peatada.
Nii tekkisidki laused:
„Päriselt ka, see ei ole üldse minu asi, aga…“ või
„Ma ei anna sellega tegelikult mingit hinnangut, et…“
Võttis aega ja tahtmist, et teha veel üks samm ning tunnistada, et selline lause on iseenesest väga hinnanguline – justkui kinnitan, et igal juhul arvan, et see on minu asi öelda või siis absoluutselt olen hinnanguline, kui leian, et sa pead minu arvamuse teada saama.
Minu jaoks on täna lahendus see, et ma ei keeruta.
Ma teadlikult suudan vältida selliste kahepalgeliste lause-hakatiste loomist. Jah, endiselt tunnistan, et hinnanguvaba ma ei ole ja ilmselgelt avaldan arvamust ka seal, kus see ei ole vajalik.
Kuid ma teen pigem 1 korraliku sammu korraga: Kui ma tahan oma nina toppida sinu asjadesse ja öelda, et minu arvates on see rumalus niimoodi jätkata, siis alustan ja lõpetan lause kindlas kõneviisis, vabandusteta.
* Oht on, et mind peetakse liiga otsekoheseks ja vähe diplomaatiliseks. Aga seda on tehtud ka enne.
* Oht on, et mul ei ole õigus. Aga ma olen täiest teadlik sellest, et enamjaolt, kui see puudutab teisi inimesi, ei olegi mul õigust otsustada nende üle.
Öeldakse, et „Väikesed sammud viivad meid kaugele.“ Usun seda ja olen kordi kogenud omal nahal.
Mis oleks, kui katsetame koos sel teisel advendil, kuidas on mõelda ja öelda otse.
Vabandusteta, keerutamiseta, ausalt ja loomulikult – enne 10ni lugedes, et jõuda äratundmisele, kas:
* see on tõsi?
*see on oluline?
* see on heasoovlik?
Soovin Sulle täiesti kindlalt ilusat advendiaega, ausust, siirust, heasoovlikkust, teadlikkust ja julgust öelda kindlalt, positiivselt ja südamest!