Aasta tagasi lõpetasin töötamise organisatsioonis, millega mind sidus üle 20 aasta ühist elu. Sõna otseses mõttes ühist elu, mitte ainult töölepinguline suhe teatud ülesannete täitmiseks. See oli minu soov ning ajapikku sündinud otsus, mis sellele suhtele punkti pani. Ometi tundsin ma vähemalt kuu aega minemise järel tundeid, mida tagantjärele liigitan leina alla. See oli emotsionaalne kaotus, kuidagi meeletult lõplik ja seetõttu ka kurvastav. Igatsus, etteheited endale – mida oleks võinud veel teha, öelda, ette võtta.
Möödus veel mõni nädal ja see lein vaibus. Algasid uued huvitavad suhted. Tunnistan, et tundsin nagu oleksin vahetanud pika rahuliku, aga kirest tühjast jooksnud abielu flirtimise ja üheöö suhete vastu. Nii palju ägedaid võimalusi! Nii mitmed põnevad organisatsioonid ja uudishimu tekitavad ametid!
No ja nagu elus ikka – ka pettumused, esimese vaimustuse hääbumine. Ja samas äratundmine, et ma suudan, ma oskan, ma tean ja mind on vaja. Minu oskuste, teadmiste ja võimekuse vastu on huvi. Pigem tekkis ja tekib seni väga mitmeid valikuid ja minu väljakutse on õppida häid ja hästi ajastatud valikuid tegema ning arendada endas soovi pühenduda.
See, kuidas minust 2 kuud tagasi sai koolijuht ja uue kooli loomise juhtija, väärib omaette lugu, mille luban kirja panna.
Kuid sellest kooli loomise faktist olulisem on minu kindel teadmine, et maailm ei piirdu meie tänase töökohaga, isegi mitte kodukohaga.
Maailm on põnev, siin oma lõputult võimalusi, lõputult vajadusi, lõputult lahenduste otsijaid ning igaüks meist on võimeline midagi pakkuma, mida just täna ja praegu on kusagil ja kellelgil väga vaja! See on fakt. Fakt, mille tõestuseks olen mina ja paljud teised inimesed, keda tunnen isiklikult või kelle lugudest olen teadlik läbi oma tuttavate või avaliku inforuumi.
Mind inspireeris seda sõnumit teile kirjutama lugu, mida kuulsin. Kahjuks üks mitmetest, mis minuni on viimasel paaril aastal jõudnud.
Tublid inimesed, kes pühendanud end mitmeks heaks aastaks organisatsiooni eesmärkide saavutamisele, on ära unustanud iseenda. Enda vajadused inimesena üldisemalt, aga ka meeskonnaliikme, valitud eriala professionaalina, alluvana, juhina. Unustanud, et iga inimene on väärtuslik sellisena nagu ta on. Unustanud, et tööl ei ole õigustusi vaimsele vägivallale, solvangutele, teiste allasurumisele ja ebaviisakale – kuigi võib olla õigustatud – kriitikale. Unustanud, et kunagi neil silmad särasid, sest see, mis oli tegemiseks, pakkus huvi, motiveeris ja inspireeris. Unustanud, et neid kiideti ja nad olid enda üle uhked ilma välise kiituseta.
Mis on sageli nende inimeste otsuse taga jätkata seal, kus on selgelt saabunud lõputu õudus? – Hirm õudse lõpu ees?
Ei. Hoopis hirm, et kui ma siit lähen, siis mul ei ole enam kuhugi minna. Hirm, et kui ma ei sobi siia (kus mulle ju tegelikult endale ei sobi enam ammu), siis kuhu ma üldse sobin. Hirm väiksema sissetuleku, hirm madalama positsiooni, hirm ühiskonna (loe: sõprade ja tuttavate) hukkamõistu pärast.
Teate mis? – Everything you want is on the other side of fear.
Kõik, mida sa soovid, asub teisel pool hirmu. Ja hirm on sinu tunne, hirmu ei ole päriselt olemas. Peatu korraks ja mõtle sellele. Hirm on tunne, mille sa valid täna tunda. Sina valid, keegi teine seda sinu eest teha ei saa.
Sama hästi saad valida julguse lahkuda mittetoimivast suhtest – ja töötamine kohas, kus sa tunned, et sinust ja sinu tegevusest lugu ei peeta või kus sa ise enam iseendast lugu ei pea, on mittetoimiv suhe – ning astuda uude põnevasse ja võimalusterohkesse maailma. Siis alles elu algab. Igas vanuses, igas eluetapis.
Ma olen üle 20 aasta töötanud personalijuhina ja kinnitan, et ei ole põnevamat aega uuteks väljakutseteks, kui on Sinul täna ja praegu. Otsusta, vali ja pühendu.
Proovi vabatahtlikku tööd, katseta mikroettevõtlusega, õpi uus amet, vaheta eriala või kandideeri töökohale, milles end juba realiseerinud oled, aga leia uues organisatsioonis uusi vaatenurki ja uus meeskond.
Usu mind: Tööd leiab arukas ja hakkaja inimene alati!
Disclaimer: Creative Union oli vahva töökoht ja elamise viis kõik need pikad 20+ aastat ning minu lahkumine 2018. kevadel ja mõtted täna peegeldavad minu isiklikke soove ja muudatusi, mida enesearengu teel olles oma ellu tõin ning mis viisid meie teed aasta tagasi lahku.