Kui sind häirib kellegi juures midagi, siis vaata peeglisse: päris kindlasti on see midagi, mis on sinus endas olemas ning seetõttu võimendub teises inimeses.

On hetki, mil sellega ei tahaks üldse mitte nõustuda.

  • Näiteks, kui koostööpartneriga ei klapi arusaamad sellest, mida koos teeme või mille alusel toimub otsustamine järgmise sammu osas. Tema reaktsioonid ja tagasiside on häirivalt ebaõiglane, tehtud ja edastatud vales toonis ja stiilis.
  • Näiteks, kui kolleeg on kärsitu, sekkub asjatult ja seda veel valel ajal.
  • Näiteks, kui klient ei tunnusta tehtud tööd, vaid küsib hoopis, miks ei võiks veel (pro bono) teha lisaks seda, teist ja kolmandat.
  • Näiteks, kui lapsed – eriti mitte enda omad 😉 – on tänamatud. Võtavad asju iseenesest mõistetavalt ega näita üles vajalikku empaatiavõimet.

Siis on eneseõigustus kindel tekkima: “Aga mina ju ei ole selline! Mina valin aega, kohta, stiili, tooni. Mina loon selged alused otsustamiseks ning kaasan teisi sellesse neile arusaadaval moel. Mina olen tänulik ning liigagi tundlik teiste inimeste suhtes.”

Päris ausalt, ma tegelikult usun ja olen kogenud, et teistes häirib sageli see, mida endas salamisi taunin. Ometi on selle aktsepteerimine ikkagi keeruline.

Ja samas, et midagi muuta, teadagi, tuleb alustada sellest, et nõustuda, et mina ise vajan muutmist.

Mina olen leidnud enda jaoks paar nippi, mida meeleldi jagan.

  • Esiteks on vaks vahet, kas mu pulss kerkib siis, kui näen üht ema tänaval oma väikese lapse peale karjumas või kurvemast kurvem – last sakutamas, löömas. Siis on minu enda tausta ja maailmapilti arvestades arusaadav, et ma tajun selgelt lubamatut käitumist teise täiskasvanu poolt, mis peegeldab heas mõttes minu enda väärtuseid ja arusaama lubatud suhtlusviisidest.

Nipp 1: Teen teadlikult vahet, kas käitumine/mõtlemine, mida märkan, on minu ja ka üldiseid väärtushinnanguid arvestades sobiv ja eetiline. Kui ei ole, siis otsustan, kas ja kuidas on võimalik sekkuda, et olukorda parandada.

  • Teiseks, kui ma tunnistan endale, et koostööpartner, kes pidevalt mu juttu katkestab ning oma arvamusi rutakalt peale surub, sarnaneb sellele, kuidas mina käitun mõnes teises olukorras, siis…

Nipp 2:  Neelan alla tunde, et piinlik on  tõdeda, et see olen mina, kes nii kipub käituma ning võtan sellele vastupidise käitumise mingiks ajaks teadlikult fookusesse. Kusjuures näide soovist kiiresti ise rääkida ja 3 sammu ette mõeldes teisi suruda kaasa tulema, on minu isiklik päris suur väljakutse. Ning selle teadvustamine ebameeldiva omadusena on minuni jõudnud teiste inimeste kaudu, kes sarnaselt toimivad. Kinnitan teile, et tegelen sellega. Olen juba parem, aga pikk tee veel minna.

  • Kolmandaks kaob vajadus märgata seda konkreetset käitumist teiste puhul.

Nipp 3:  Näiteks, kui ma ise olen kiire vestluse ülevõtja, siis miks peaksin seda mingil moel halvustama teistes? Lasen teisel poolel parem rääkida, kui ta seda soovib ning harjutan kuulamist. Keel hammaste taga, kui vaja.

Väljakutse Sulle selleks sügiseseks pühapäevaks! –

Mõtle ja märka, mis Sind kellegi teise juures hirmasti häirib ning siis ütle endale salamisi ning samas väga kindlalt näiteks: “Mina olen see, kes on tänamatu. Mina ei ole rõõmus selle üle, mis täna lõunaks on. Mina virisen sisemas selle üle, mida mulle pakutakse.” Usun, et see sisedialoog, mille see valla päästab, üllatab Sind.

Annika